10 praktilist nippi, kuidas loodus saab sind kohe inspireerida
Loodus ei ole lihtsalt üks maaliline koht, mille taustal Instagrami pilte teha, kui just sääsed sind enne pintslisse ei pista või külm ära ei võta. See pole ka koht, kus iga raksatus tekitab hirmu, justkui oleks see märk lähenevast ohust.
Nii palju, kui on inimesi, on ka arusaamu loodusest. Mõnele tähendab see füüsilist pingutust, teisele ellujäämist, kolmandale lõõgastumist ning neljandale lihtsalt paika, kust läbi jalutada, kõrvaklapid peas.
Millisesse kategooriasse kuulud sina?
Iroonilisel kombel kibeleb nii mõnigi loodusesse just siis, kui on iseendast kõige kaugemal. Siis, kui mõtted on peas nagu pudru ja kapsad ja rinnus on seletamatu raskus.
Need on hetked, mil me ütleme: „Ma pean lihtsalt metsa saama”. Nagu see oleks koht, kuhu minnakse siis, kui kuhugi mujale enam minna ei osata.
Me ei pruugi teada, miks me seda teeme. Aga miski meis teab.
Metsas pinge leeveneb, tempo aeglustub ja sisemine torm vaibub. Seal saame olla sellised, nagu parasjagu oleme, ilma et keegi meilt midagi nõuaks.
Just siis hakkavad sõlmed tasapisi lahti hargnema, mõtted korrastuma ja tekib ruumi millelegi uuele.
Loodus tõmbab su tähelepanu õrnalt, aga järjekindlalt praegusesse hetke – seal tulevad ideed, taipamised ja loomingulised läbimurded palju kergemini kui nelja seina vahel.
Sa ei pea olema kogenud matkaja ega „looduseinimene”. Inspiratsioon looduses ei ole väljavalitute privileeg. Vahel tuleb see ilma meie osaluseta, aga seda on võimalik ka teadlikult tekitada – just siis, kui sul seda vaja on.
Siin on 10 praktilist nippi, kuidas kasutada loodust teadlikult inspiratsiooniallikana – kohe, kui õue astud. Need ei nõua erivarustust, pikki retki ega täiuslikku ilma. Vaja on vaid valmisolekut märgata ja korraks argielu oravarattalt maha astuda.
1. Mine metsa… või lihtsalt õue!
Jah, päriselt ka – nii lihtne see ongi. Mine sinna sellisena, nagu sa oled. Loodus võtab su vastu ka siis, kui oled väsinud või segaduses.
Mina käin metsas pidevalt, olenemata sellest, millises meeleolus ma olen. Ma ei jõua ära oodata, mida põnevat ma seekord kogen ning millised mõtted mulle peaaegu et iseenesest seal pähe potsatavad. See on hakanud minus omamoodi hasarti tekitama.
Mis peamine – ma ei lähe metsa selleks, et kuhugi välja jõuda, vaid selleks, et luua tingimused, kus mõtted saavad selgineda.
Istun korraks kännule. Toetun puule. Kuulan ümbrust. Siis liigun edasi, lastes pilgul huvipakkuvale rännata.
Sageli piisab 10-20 minutist, et sisemine „müra” vaibuks. Ja kui müra vaibub, hakkavad ideed end ise vaikselt ilmutama. Mitte käsu peale, vaid loomulikult – nagu loom, kes astub võsast ettevaatlikult välja alles siis, kui kõik ümberringi on vaikseks jäänud.
2. Märka pisidetaile!
Suur pilt on muljet avaldav, aga inspiratsioon peidab end tihti just väikestes asjades – valguslaigus ühelainsal lehel, mustris puukoorel, mööda kindlat rada edasi-tagasi vudivate sipelgate järjekindluses.
Olen isegi neid niimoodi askeldamas jälginud ja imestanud, kuidas nad küll jaksavad endast vaat et mitu korda suuremat oksakest ühest kohast teise tassida. Ning siis endale öelnud: „Nemad ei anna alla. Miks peaksin mina seda tegema? Kui suudavad nemad, suudan mina ka!”
Kui suunad tähelepanu detailidele, lõpetab pea lõputu jahvatamise ja keskendub su silme ees toimuvale. Ja nõnda midagi sisse suumides muutub maailm palju hoomatavamaks.
Proovi ise järele! Vali üks väike asi looduses ja vaata seda kauem, kui tundub „normaalne”. Uuri tema värvi, kuju, tekstuuri. Mida sa seal tegelikult näed? See lihtne harjutus toob su kohale – ja kohalolek loob pinnase, kus saavad sündida uued ideed ja seosed.
Sellest võiks piisata, et innustada sind mõnda oma elu olukorda natuke lähemalt vaatama – võib-olla on seal midagi, mida sa pole märganud.
3. Kuula looduse muusikat!
Metsal, rabal ja pargil on oma „playlist”, mida ma ei väsi kuulamast. Loodus teab täpselt, milline muusika mulle meeldib.
Mida peale linnulaulu metsas veel kuulata? Mina olen kuulanud puude naginat, lehtede sahinat, veevulinat, lumekrudinat, isegi kuivanud lehtede krabisemist jalge all. Igal helil on oma rütm ja „meloodia”.
Kui päriselt kuulata, hakkab ka sisemine tempo aeglustuma.
Hingamine rahuneb, mõtted selginevad ning ideed ja lahendused ilmuvad nagu iseenesest. Koguni niivõrd, et võiksid soovi korral lehesahinast kas või terve peatüki kirjutada. Mind näiteks inspireeris puude nagin pikka postitust looma.
Ja ka sina võid seda teha!
Looduse muusika kuulamine pole ainult lõbus, selle kasu on ka teaduslikult tõestatud: loodushelide kuulamine vähendab stressi, rahustab meeli ja parandab keskendumisvõimet. Mõnikord piisab vaid mõnest minutist pargipingil, et loovus saaks täie hooga vallanduda.
4. Pildista loodust!
Pildistamine aitab märgata asju, millest me muidu mööda vaataksime.
Kui telefoni või kaamera ligi hoiad, hakkab aju teisiti tööle. Sa paned tähele mustreid, värve, valgusmänge ja detaile, mis su silme eest muidu mööda lipsaksid. Hea küll, mõnikord märkad erilisi asju ka siis, kui sul kaamerat käepärast pole. Milline nöök!
Midagi fookusesse seades avastad alati midagi uut: veepiisa, mis klaasina päikest peegeldab, või samblamätta, mis koosneb tegelikult lugematul hulgal värvitoonidest.
Pildistamise ajal paljastab loodus meile iga kord justkui mõne oma saladuse. See tekitab ideid ja tundeid, mida me poleks saanud ette aimata.
Isegi kõige „tühisemast” detailist võib saada asendamatu inspiratsiooniallikas – see võib pakkuda uut vaatenurka või tekitada ideid, mis pööravad su mõtteviisi ja arusaama pahupidi. Pildistamine suurendab teadlikkust ümbritsevast ja avab ukse loovusele just seal, kus seda kõige vähem ootad.
Kas sina oled täna juba mõne loodusfoto teinud?
5. Jälgi mustreid ja sümmeetriat!
Looduses on mustreid ja kordusi igal sammul – merelained, puude võrad, leherootsud, samblavaip, praod, kujundid ja jooned maastikul, kividel, puukoorel. Äratab kujutlusvõime küll. Kes tahab, leiab mustreid igalt poolt!
Sümmeetriat ja kordusi vaadates hakkab ka aju korrapärasemalt tööle. Silm puhkab ja hing tasakaalustub.
Oled sa vaadanud aias kasvavat muru või lumist maastikku?
Loomulikult oled – sellest ei saa mööda vaadata, kui muru suvel vohades pidevat niitmist või aeda sadanud lumihunnik kühveldamist vajab.
Aga oled sa neid päriselt vaadanud? Iga rohukõrs ja lumehelves on unikaalne. Lähemalt vaadeldes avaneb väike, detailirohke maailm, mis näitab, kuidas kord ja kaos saavad koos eksisteerida.
Täpselt nagu elus: lähedalt paistab mingi olukord paras sasipundar, kaugemalt hakkab välja joonistuma muster.
Kui keskendud looduse rütmidele ja mustritele, hakkad ka elus pigem seoseid otsima ja vähem probleemidele keskenduma. Nii saavad sündida uued ideed ja taipamised, mis poleks ilma looduse mustreid jälgimata kunagi võimalikuks saanud.
6. Leia oma salajane paik looduses!
Igal inimesel võiks olla looduses koht, mis on „tema oma”. Koht, kus on hea olla, pinge kaob ja mõte hakkab paremini tööle. Koht, kus sa ei pea olema tubli, tark ja osav. Piisab sellest, et oled.
Selleks võib olla metsas üks känd, mere ääres üks kivi, pargipink või maja kõrval kasvav puu, mille juurde pidevalt kibeled. Oluline pole koht, vaid suhe sellega.
Minu salajane koht on maakodus kadakate vahel väike sopike, kust ma näen keskmise suurusega pihlapuud. Nõnda aeg-ajalt puu all istudes saan ühenduse oma sisemise tarkusega ja vastuse nii mõnelegi elulisele küsimusele. Olgu mis on, aga see toimib alati!
Alguses käisin seal lihtsalt loodust nautimas. Peagi tekkis tunne, nagu sealne loodus tunneks juba ka mind.
Tuttav vaade, tuttavad lõhnad ja helid annavad kehale märku: siin on turvaline.
Ja just turvatunne võimaldab inspiratsioonil ja loovusel avalduda, lahendustel ja ideedel pinnale kerkida.
See pole lihtsalt üks koht looduses. See on koht, kus sa jõuad tagasi iseenda juurde. Ja see on väga eriline tunne!
7. Vaata taevasse!
See kõlab lihtsalt, aga kui tihti sa päriselt taevasse vaatad? Ja mitte selleks, et määrata äikesepilvede liikumissuunda või aru saada, kas tuleb heinailm või mitte, vaid nii, et seisatad, heidad pea kuklasse ja lased pilgul ringi rännata.
Kui keskendud, märkad, milline „action” taevas tegelikult käib. Pilved triivivad kord ühele, kord teisele poole, hajuvad ja ühinevad uuesti. Mõnikord nii kiiresti, et mõne hetke pärast pole pilvekogumist enam midagi järel.
Teinekord on taevas nagu tüüne meri, mida iga purjetaja vihkab. Kes ikka soovib avamerel tuuleaugus istuda?!
Olen märganud, et mõtetega juhtub sama.
Vaadates pilvi mured hajuvad ja perspektiiv muutub. See on suurepärane võimalus endale meenutada, et kõik on pidevas muutumises – nii ka olukord, mis mingil hetkel tundub kõike muud kui meeldiv.
Kui vajad kiiresti inspiratsiooni, suuna pilk taevasse. Alguses näed lihtsalt pilvi, siis kujundeid, lugusid ja lõpuks tervet muinasjutumaailma. Kujutlusvõime ärkab.
Pane tähele, mis sinuga pilvi jälgides juhtub!
Pilved on julged ja vabad. Nad ei klammerdu ühe kuju külge ega karda muutuda. Milline eeskuju, millest õppust võtta!
Pilvi vaadeldes võivad pähe tulla mõtted, mida maapinnale keskendudes kunagi poleks saanud tekkida – uued ideed, ootamatud seosed, lihtsad lahendused keerulistele probleemidele.
Taevas tuletab meelde, et ruumi on alati rohkem, kui me arvame.
Nii pea kohal – kui meie sees.
8. Märka aastaaegade vaheldumist!
Looduse üks imelisemaid omadusi on see, et miski ei jää samaks.
Pungad puhkevad kevadel siis, kui on õige aeg. Neid ei saa tagant sundida. Õied avanevad suvel siis, kui tingimused on soodsad. Lehed langevad sügisel, kui aeg on küps. Sama lugu on talvega – lumi katab maad mitte sellepärast, et kõik välja suretada, vaid selleks, et anda loodusele puhkeaega.
Iga protsess toimub õigel ajal ja oma tempos. Milline kannatlikkus ja järjekindlus!
Ja ometigi pelgame inimesena kõige rohkem just muutust.
Kui me üritame kogu aeg olla nagu „suvi” – õitseda, särada, olla produktiivsed –, väsime paratamatult ära. Loodus näitab, et ka vaibumisel, seisakul ja näilisel tardumisel on oma mõte.
Inspiratsioon sünnib sageli just üleminekuajal – siis, kui vana lõppeb ja uus pole veel alanud. Nagu varakevadel, kui maa on veel pruun ja paljas, aga õhus on juba lootust. Või hilissügisel, kui puud on raagus ja õhus on aimata kargust.
Igal aastaajal on oma eesmärk. Samamoodi tasub jälgida oma sisemist „aastaaega” ja vaadata, mis loomulikul viisil endast märku andma hakkab.
Mine õue ja pane tähele, mida praegune aeg sulle õpetab.
9. Kuula vaikust!
Vaikus looduses ei tähenda, et midagi pole kuulda. See hõlmab kõike, mida looduses tajuda ja tunnetada saab.
Mina kuulan vaikust üksi matkates kogu aeg. Ma haaran meeltega kombitsate kombel isukalt iga kogemuse järele, kuid ei hoia seda kinni.
Vaikuses meie sees olev „müra” hajub. Mõnikord tuleb selleks ületada hirmud – lubada endal olla oma mõtetega ja lasta endal loodusega üheks saada.
See on eriline võimalus kohtuda iseendaga, kõige ägedama inimesega, keda sa tunned.
Mõnikord piisab vaid viiest minutist, et looduse rütmiga kooskõla saavutada ning kogu maailm nii sees kui väljas korraga selgemaks ja lihtsamaks muutuks. Need hetked õpetavad kannatlikkust ja usaldust, et kõik mis peab tulema, leiab oma tee.
Ma täiega naudin iga looduses veedetud hetke. Just vaikuses on saanud tekkida lood, seosed ja ideed, mida ma mürarikkas keskkonnas poleks kunagi märganud. Ühtäkki omandavad tähenduse detailid, millele ma varem tähelepanu ei pööranud.
Vaikus ei ole tühjus – see on ruum, mis võimaldab korrastada mõtted, et anda teed inspiratsioonile ja loovusele, mis võivad argipäeva saginas muidu peitu jääda.
Kui julged endale neid hetki lubada, sünnivad väärtuslikud mõtted, taipamised ja lahendused – just need, mida varem asjatult otsida püüdsid.
10. Võta sõber loodusesse kaasa!
Vaikus ja enda meeldiv seltskond võivad ju metsas olla luksus, kuid sõbraga looduses viibimine annab kogemusele uue mõõtme.
Üheskoos muutub retk mängulisemaks, sügavamaks ja tihti lõbusamaks. Ideed, taipamised ja lood tekivad tihti just vestluste käigus, vahel ka tänu totratele naljadele.
Me näeme küll samu puid, kuuleme samu linde ja imetleme sama päikeseloojangut, kuid kumbki kogeb seda isemoodi. Ja kahe kogemuse põimumisel võib tekkida midagi täiesti uut.
Samuti võivad teise inimese tähelepanekud avada su silmad millelegi, mida sa ise polnud märganud, ja vastupidi – sina võid olla see, tänu kellele avastab sõber midagi, mille peale ta polnud varem tulnud.
Kui tegu on sõbraga, kellega sul on kerge olla, saate kulgeda ühises rütmis, mis paneb mõtted vabalt liikuma. Nii-öelda „punn lendab pealt” ja loovus saab vabalt voolata – siis ei pidurda teid enam miski.
Need on hindamatud hetked – istuda metsaveerel või mere ääres, rüübata teed ja naerda nii, et vats vapub. Ja ma tean iga kord, et see pole raisku läinud naer. See vabastab kõik loomekanalid, et valla saaksid pääseda kõik need ideed, mis juba ammu väljapääsu on oodanud.
Rõõmu jagamine rikastab kogemust, annab hetkele tähenduse ja tugevdab sõprust.
Kellega sina sooviksid oma looduselamust jagada?
Kokkuvõte: kuidas lasta loodusel inspireerida end juba täna?
Väga lihtsalt. Hinga sügavalt sisse ja astu uksest välja. Loodus ja seega ka inspiratsioon on igal hetkel igaühele kättesaadavad.
Kõige tähtsam pole täiuslik plaan, ilm või oskused – piisab valmisolekust märgata, aeg maha võtta ja loodusesse sukelduda. Inspiratsioon võib tulla ootamatult nagu tuulepuhang, mis õhu värskeks ja klaariks lööb. Ole siis valmis seda vastu võtma.
Seega ei ole inspiratsioon looduses midagi, mida peaks meeleheitlikult taga otsima. See on kõikjal sinu ümber, ootamas, et sa lihtsalt peatuksid ja lubaksid endal märgata. Mõnikord piisab viiest minutist, mõnikord tunnist.
Aga võta teadmiseks, et inspiratsioon ei tule kärtsu ja mürtsuga. Pigem hiilib ta ligi tuulekohina, varese kraaksatuse, vaikuse, puukoorde tekkinud pragude ja samblikusõõri, erinevate aastaaegade ja isemoodi pilvekobarate saatel.
Kui soovid, võta sõber kaasa või naudi inspiratsioonipuhanguid üksi – igal juhul on see hetk, mida ei saa vahetada millegi vastu. Ja ära imesta, kui ideed, lood, taipamised ja inspiratsioon tulevad just siis, kui sa seda kõige vähem ootad, küll aga kõige rohkem vajad.
Kas ihkad personaalsemat ja sügavamat kogemust? Tore, siis
või
ja küsi infot.